Kuulsa Nobeli preemia komisjon on enam kui sajandi jooksul hääldanud maailmale inimeste nimesid, kes on andnud silmapaistva panuse teaduse ja ühiskonna kui terviku arengusse. Seda esitletakse igal aastal Stockholmis asutaja Alfred Nobeli surmapäeval. Auhind antakse välja järgmistes kategooriates:
- Keemia.
- Füüsika.
- Meditsiin ja füsioloogia.
- Kirjandus.
- Rahu kaitse.
Suhteliselt hiljuti hakati auhinda välja andma panuse eest majanduse arengusse.
Miks matemaatikutele Nobeli preemiat ei anta?
Tuntud filantroopi koostatud prioriteetide nimekirja ei jõudnud aga kõik teadused. Oletame, et matemaatikas pole Nobeli preemiat. Ühe versiooni kohaselt oli algselt kuulujuttude järgi Nobel selle oma testamendisse lisanud, kuid siis mõtles ümber ja kriipsutas maha.
Aga olgu kuidas on, küsimus, miks matemaatikutele Nobeli preemiat ei anta, on maailma üldsust häirinud juba päris pikka aega. Esimene põhjus on asjaolu, et auhinna asutaja, olles tööstur, leiutaja ja rändur, eelistas praktilisi erialasid. Naljatamisi määratles ta matemaatika kui "teoreetilise spekulatsiooni". Nobeli biograafid aga selle versiooniga ei nõustu. Nende arvates oli ta ise andekas teadlane, kes läks ajalukku püssirohu leiutajana, mistõttu ei saanud ta alahinnata täpsete matemaatiliste arvutuste tähtsust.
Teine versioon on puhtalt ilmalik. Nad ütlevad, et Alfred Nobelil oli armuke, kes eelistas või pettis teda kuulsa Rootsi matemaatiku Magnus Gustav Mittag-Leffleriga. Ja juhul, kui selline nominatsioon püstitataks, võib see tõepoolest olla asutaja rivaal, kes selle esimesena saab. Enda jaoks sellest alandavast loost väljapääsu otsides kriipsutas irooniline ja leidlik Nobel nimekirjast maha matemaatika. Raske on öelda, kui täpne selline oletus on, kuid seda, et Nobelil oli mainitud teadlasega tõesti lahe suhe, kinnitavad paljud biograafid. Täpse vastuseta jäi aga küsimus, miks matemaatikutele Nobeli preemiat ei anta. Selle kohta on selge seletus kuulsa fondi täitevkomitees endas: arhiivid vaikivad sellest, mis tähendab
Matemaatik, kes keeldus Nobeli preemiast
Kuulus vene teadlane Grigory Perelman läks ajalukku kui matemaatik, kes keeldus Nobeli preemiast. Tõepoolest, ta lükkas rohkem kui korra tagasi talle antud kõrged autasud, kuid see ei puuduta Stockholmi komitee otsust.
Esimesena hindas tollase noore teadlase annet 1996. aastal Euroopa Matemaatika Selts, kuid Grigory Perelman keeldus prestiižset auhinda saamast.
2006 aastal hakati taas rääkima matemaatikast. Seekord ei võtnud ta vastu rahvusvahelist Fieldsi medalit, mis anti talle aastatuhande suurima matemaatilise mõistatuse, mida tuntakse Poincaré oletusena, lahendamise eest. Kogu maailm rääkis sellest vene teadlase avastusest, kuid Perelman keeldus taas oma auhinda vastu võtmast.
Samal aastal raputas teadusringkondi neis eliitringkondades enneolematu skandaal. Hiina matemaatik Yau Xingtan ja tema õpilased püüdsid Perelmani pakutud versiooni vaidlustada, kuna tema seisukohast ei saa see väita, et see on täielikult tõestatud. Ilmselgelt ei äratanud Shintani tegu asjatundjate seas imetlust, kuid ta ei andnud alla ja palkas advokaadid, ähvardades oma vastaseid kohtuga.
Sellegipoolest jäid grandioossele matemaatilisele lahendusele lähenenud teadlase loorberid jätkuvalt Grigory Perelmanile. 2010 aasta märtsis määras Clay Matemaatika Instituut talle Poincare’i oletuse tõestamise eest miljoni dollari suuruse preemia. Kuid venelane ignoreeris põhimõtteliselt Pariisi konverentsi, kus ta pidi auhinna saama, ja mõni kuu hiljem keeldus ta ametlikult rahast.
Oma motivatsiooni selgitades saadetakse teadlasele mitu põhjust, mida ta ei kommenteerinud. Peamise nimetas ta siiski. Tema hinnangul pole ameerika matemaatiku Richard Hamiltoni panus kõlanud ülesande lahendamisel tema omast väiksem, mistõttu ei taha ta auhinda üksi omada. Sellist tegu võib liialdamata nimetada üliõilsaks, sest Perelman nimetas kommentaarides põhjust, mis takistas Hamiltonil oma tööd õigeks ajaks valmis saamast. Tema arvates pidurdas koostöö Yau Shintaniga tema uurimistööd, mis tõi kaasa praktiliselt ületamatuid tehnilisi raskusi.
Video matemaatikust, kes keeldus Nobeli preemiast
Õiglus võitis 2011. aastal. Richard Hamilton ja tema kolleeg Demetrios Christodoulou pälvisid Shao auhinna, millel on ida Nobeli preemia staatus. Nad said sellise auhinna teooria loomise eest, mis oli Perelmani Poincaré hüpoteesi tõestuse teaduslikuks aluseks. Nominendid ei keeldunud oma auhinnast, mille suurus oli üks miljon dollarit. Kuid vene teadlasele saamata jäänud rahast sai noorte matemaatikute ametikoha loomise algkapital. Selle idee pakkusid välja Pariisi instituudid Claa ja Poincaré. Selle tulemusena selgus, et Grigory Perelman sai muuhulgas kuulsaks kui geniaalne teadlane, kes keeldus Nobeli matemaatikapreemiast. Kuigi sellist auhinda pole üldse olemas.
"Nobeli preemia" matemaatiline "ekvivalent"
Väljaku auhind
Alfred Nobeli peale solvunud matemaatikud jäid kõrgete auhindadeta kuni 1932. aastani. Kanada teadlane John Charles Fields oli esimene, kes püüdis seda arusaamatust parandada, tehes rahvusvahelise matemaatikakongressi korralduskomiteele ettepaneku asutada "Rahvusvahelised medalid silmapaistvate avastuste eest matemaatikas". Mõtet toetati üksmeelselt, kuid selle ametliku heakskiitmise ajal ei olnud Fields, kes pärandas osa oma varandusest tulevasele preemiafondile, enam elus. Arvestades tema suuri teeneid, nimetati kõrgeimat matemaatikaauhinda Fieldsi auhinnaks. See koosneb kuldsest isikupärastatud medalist ja 15 000 Kanada dollarist.
Video Nobeli matemaatikaauhinna alternatiivist
Seda kõrget auhinda nimetatakse sageli "matemaatikute Nobeliks", kuid nende vahel on palju erinevusi:
- Nobeli preemia on iga-aastane auhind, Fieldsi auhind antakse välja iga nelja aasta järel.
- Fieldsi medali saavad anda ainult matemaatikud, kes ei ole auhinna andmise ajal vanemad kui 40 aastat ja Nobeli preemial pole vanusepiirangut.
- Fieldsi medal antakse üldise panuse eest matemaatika arengusse, Nobeli preemia aga konkreetsete ja juba tunnustatud tulemuste eest.
- Ka auhindade suurus on mõõtmatu: Fieldsi auhind on 15 000 Kanada dollarit, Nobeli preemia 1,5 miljonit USA dollarit. Sellegipoolest on matemaatikaauhinna prestiiž väga kõrge, sest tegemist on kõige autoriteetsema auhinnaga selles teadusvaldkonnas.
Fieldsi medal on valmistatud 583 kullast. See kujutab Archimedese portreed ja jättis ka sildi üleskutsega vallutada universum, ületades nende inimvõimete piire.
Kaks esimest auhinda anti üle kümnendal matemaatikute kongressil, mis toimus 1936. aastal Oslos. Pärast 30 aastat on võimalike nominentide arv kahekordistunud, kuid alati pole sellist arvu kandidaate. Ütleme nii, et 2002. aastal Pekingis toimunud matemaatikute kongressil määrati taas ainult kaks võitjat.
Nõukogude ja Venemaa teadlastele anti Fieldsi auhind kümmekond korda. Nominentide hulgas oli Grigory Perelman, kes traditsiooniliselt keeldus auhinnast.
Abeli preemia
2002 aastal Norra valitsuse poolt kuulsa kaasmaalase Nils Henrik Abeli auks asutatud auhind on kõrge mainega. Alates 2003. aastast antakse seda matemaatikutele, kes on selle teaduse arendamisel edu saavutanud. Boonusfond on 6 miljonit Norra krooni, mis vastab 1,06 miljonile USA dollarile.
Abeli preemia asutajad märkisid, et nende sihtasutuse eesmärk pole mitte ainult julgustada maailmakuulsate teadlaste tööd ja hinnata nende vaieldamatuid teeneid, vaid ka populariseerida noorteringkondades kaasaegset matemaatikakooli.
Iga-aastase laureaadi määravad korraga kaks autoriteetset organisatsiooni – Rahvusvaheline Matemaatika Liit ja Euroopa Matemaatika Selts. Auhind antakse traditsiooni kohaselt üle Oslo ülikooli õigusteaduskonnas.