Arheoloogia, mis on uurinud ainelisi tõendeid inimelu ja tegevuse kohta iidsetest aegadest, ei ole leidnud märke ega tõendeid selle kohta, et esimestel inimestel, kes elasid umbes kaks miljonit aastat tagasi, oleks olnud juhte või valitsejaid. On autentselt teada, et iidsed inimesed eelistasid kokku hoida – üksi või ainult ühe perega oli ju peaaegu võimatu ellu jääda. Maailm, kuhu ilmusid esimesed intelligentsed olendid, oli karm ja halastamatu.
Eksisteerimise algstaadiumis oli inimene liiga nõrk – see pani teda tõenäoliselt loobuma ebaõiglusest kogukonna tugevate ja nõrkade liikmete suhetes. Eluvõitlust oli võimalik võita vaid ühisel jõul ja selles ägedas võitluses oli igaühel, ka rühma nõrgimal liikmel oma väärtus. Seetõttu jagati saak võrdselt – kõigi rühma liikmete vahel. Kõik said oma osa vajalikust toidust – terved ja haiged, lapsed ja täiskasvanud, mehed ja naised.
Sellest hoolimata olid muistsel rahval ka oma juhid, kuid nendeks ei saanud biitsepsi mahu, hästi sihitud silma ega kiirete jalgade tõttu. Juba siis oli inimeste seas kõrgelt hinnatud intelligentsus, õiglus, leidlikkus, maised kogemused. Mõnikord said sellisteks juhtideks naised – olid ju ürgse inimeste kogukonna liikmed reeglina sama klanni liikmed ja erinevates kogukondades loeti sugulussidemeid nii isa- kui ka emaliinil. Kogukonna inimesi ei sidunud mitte ainult perekondlikud sidemed – neile kuulusid ühiselt kõik jahi-, kala- ja koristusmaad, nad kasutasid neid koos ja kaitsesid neid koos vaenlaste eest.
Umbes kolmkümmend tuhat aastat tagasi see olukord muutus. Mõned kogukonna pered hakkasid valmistama tööriistu, teised – jahti ja kalapüüki, teised – karjakasvatust ja ürgset põllumajandust. Iga perekond sai kasutada osa esivanemate maast ja kõik, mis sellel toodeti, kuulus ainult sellele perekonnale. Mõned inimesed ja perekonnad said rikkaks, teised vaesusid ja vaesed – sellest sai alguse omandiline ebavõrdsus inimkogukondade sees.
Ebavõrdsus tõi kiiresti kaasa eraomandi tekkimise ja hõimusuhete lagunemise. Veresugulus kaotas oma endise tähenduse ja ürgsed kogukonnad hakkasid muutuma hõimudeks ehk hõimudeks – mitme sugukonna liitudeks, millel oli oma territoorium, ühine keel ja kombed. Hõimude eesotsas seisid klannide rikkaimad ja mõjukamad liikmed – juhid.
Peagi mõistsid suurte hõimude juhid oma võimu ja mõned neist hakkasid võimu kuritarvitama. Selgus, et võõraid inimesi on palju lihtsam röövida, kui raske ja raske igapäevatööga oma olemasolevat suurendada. Sõjakad hõimud olid pidevalt vaenujalal oma naabritega, kes pidid looma hõimuliite, et vägistajad ja röövlid õigel ajal tagasi tõrjuda. Kuid nagu teate, sõda sünnitab sõda ja sageli muutusid kaitseks loodud hõimuliidud ise sissetungijateks ja vallutajateks.